Kui Lähis-Idas puhkeb uuesti sõda, kas naftakriis ilmneb uuesti?

Lähis-Ida on maailma kõige olulisem naftat tootv piirkond ja kõige ebastabiilsem geopoliitiline piirkond. Palestiina ja Iisraeli konflikt on pika ajalooga, mille tagajärjeks on sageli kohalikud sõjad või terrorirünnakud.

7. oktoobril 2023 tulistas Palestiina relvaorganisatsioon Hamas Gaza sektorist Iisraeli suunas sadu rakette ja Iisrael andis Gaza sektorile mitu õhulööki. Kahe poole vaheline konflikt tõi kaasa sadade surmajuhtumite ja inimohvrite ning pälvis ka rahvusvahelise üldsuse laialdase tähelepanu ja hukkamõistu. Palestiina-Iisraeli konflikti mõju rahvusvahelistele naftahindadele kajastub peamiselt kahes aspektis: esiteks suurendab see riskikartlikkust turul, pannes investorid müüma riskantseid varasid ning pöörduma kulla, toornafta ja muude turvaliste varade poole. ; teiseks tõstab see nafta hinda Lähis-Idas Tarnete ebakindlus on tekitanud muret, et konflikt võib levida teistesse olulistesse naftat tootvatesse riikidesse, nagu Iraan ja Iraak, või mõjutada naftatranspordi ohutust. Seetõttu tõusid rahvusvahelised naftahinnad pärast Palestiina-Iisraeli konflikti puhkemist järsult.

Tööstusharu aga usuvad, et Palestiina-Iisraeli konflikti praegusel voorul on raske korrata 1973. aasta naftakriisi ja sellel on naftahindade tõstmisel piiratud mõju. Põhjused on järgmised: Esiteks ei ole Palestiina ega Iisrael suured naftatootjad ega -tarbijad ning neil on väike otsene mõju naftaturule; teiseks on ülemaailmne naftapakkumine ja -nõudlus praegu suhteliselt tasakaalus ning OPEC+ allianss on toetanud naftahindu vabatahtlike tootmiskärbete kaudu. Kolmandaks, maailma suurima naftatootja ja -tarbijana on USA-l piisavalt strateegilisi varusid ja kildagaasiressursse, mis võivad vajaduse korral varusid vabastada; neljandaks, praegune Palestiina-Iisraeli konflikt ei ole veel laienenud täiemahuliseks sõjaks ja ka teised naftat tootvad riigid pole näidanud kavatsust kumbagi poolt sekkuda või toetada. Loomulikult põhinevad need hinnangud eeldusel, et konflikt ei süvene veelgi. Kokkuvõtteks võib öelda, et Lähis-Ida "pulbritünn" on uuesti ärganud ja rahvusvahelised naftahinnad on hüppeliselt tõusnud, kuid tõenäoliselt naftakriis ei kordu. See muidugi ei tähenda, et Lähis-Ida poliitilisi riske ja naftaturu volatiilsust võiks ignoreerida.

Lisaks on tänane naftaturg täiesti erinev sellest, mis oli 1973. aastal.

Intuitiivselt võib öelda, et isegi kui OPEC võtab meetmeid, nagu tootmiskärped ja embargod, ei ole sellel sama mõju kui 1973. aastal. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et ülemaailmne naftatootmise muster on muutunud mitmekesisemaks ja teisest küljest seetõttu, et nafta on muutunud ka rahvusvahelises energiastruktuuris.

1973. aastal moodustas üle 50% maailma energiatarbimisest nafta ja umbes 20% maagaas. Aastaks 2022 langeb nafta osakaal 30%-ni ja maagaas jääb endiselt umbes 20%-ni. Nafta tähtsus on oluliselt vähenenud.

Kuid isegi kui nafta osakaal väheneb, saavad naftat tootvad riigid siiski tõsta nafta hinda, vähendades oluliselt tootmist (ärme arutle, kas nad seda teevad). Kuid kas Saudi Araabial või OPECil on nii tugev tahe?

Kui välja arvata epideemiast tingitud naftahinna langus 2020. aastal, on OPEC viimastel aastatel olnud vastumeelne äärmuslikule tootmise vähendamise ja hinnakaitse poliitikale. Selles on põhiloogika: praeguse energia ülemineku kontekstis võivad liiga kõrged naftahinnad kiirendada nafta asendamise protsessi, mis hoopis vähendab naftanõudlust ja mõjutab naftat tootvate riikide huve.

Täna, 2023. aastal, isegi kui OPEC võtab meetmeid tootmise vähendamiseks, võib esineda ebakindlaid tegureid, nagu näiteks Venemaa tootmismahu vähendamine. Seetõttu ei jätka Saudi Araabia esindatud naftat tootvad riigid tõenäoliselt oma põhihuve puudutamata 1973. aastaga sarnaseid reageerimismeetmeid.

Lisaks on veel üks oluline erinevus praeguse ja 1973. aasta vahel just nimelt 1973. aasta kriisi tagajärg: nii USA-l kui Euroopal on teatud hulk naftavarusid.

USA naftavarud on viimastel aastatel muutunud peamiseks naftahinda mõjutavaks teguriks. Kuigi USA naftavarud on Goldman Sachsi hinnangul 40 aasta madalaimal tasemel. Aga kui on äärmuslik naftakriis, võib see osa eelarvest siiski osa mõjust kompenseerida.